Koduõpet koordineerivad koolid väärtustavad iseseisvust, enesejuhtimist ja õpioskusi harjutava õppija pingutust, sest see on suunatud tema tulevikku. Ka distantsõpe on tulemuslikum koolides, kus mõistetakse, et õppimise viise, kohti ja aegu muutes peame olema kindlad, et pingutus on seotud ikka õppimise ja mitte seda matkivate või asendavate tegevustega.
HITSA
distantsõppe mõjude uuring näitas, et 80% õpilastest tundis end kodus õppides
turvalisemalt ning 50% tulemuslikumalt, õnnelikumalt ja rahulikumalt kui
koolis. See näitab, et tänapäeva kool ei paku väga suurele hulgale õpilastest
seda, mida on õppimise käivitamiseks vaja.
Vähem
tulemuslik pool õppijatest paljastab aga ammukardetud tõsiasja, et klassiruumis
küsitakse harva, kas õpetamise kõrval midagi ka õpiti. Unustatakse, et
mahajäämus ei teki distantsõppest, vaid ikkagi mitteõppimisest. Mitteõppimisel
on mitmesuguseid põhjusi, muuhulgas segased eesmärgid ja välisest piitsast või
präänikust sõltuv motivatsioon.
Distantsõppe
kogemus on võimalik pöörata Eesti hariduse tugevuseks. Olime kitsaskohtadega
juba enne koroonakriisi kursis – haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 on
asjakohane, terviklik ja tulevikku vaatav kava, mille järgi tegutsedes ei ole
me mitte lihtsalt paindlikumad tulevastele kriisidele reageerides, vaid teeme
maailma parima hariduse veel paremaks – 2.0.
Eestis on
maailmatasemel haridusteadus ja ülikoolide kaudu on koolitusi pakutud juba
aastaid, nüüdisaegse õpikäsituse rakendamise kogemusi on kolleegidega jaganud
mitmed koolid üle Eesti.
Kuigi
haridusvaldkonna arengukavas esitatud eelarve on muljetavaldav, leitakse
näiteks vanema taotlusel korraldatavas koduõppes viisid, kuidas omandada
põhiharidus tihtipeale just kriisitingimustes ja väheste vahenditega. Seeläbi
loodud individualiseeritud ja mitmekesine õpikeskkond toob nii tulemused kui
õpirõõmu.
Nagu
põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ette näeb, on vanemale partneriks ja toeks
kool, mille nimekirjas koduõppija on, sest n-ö süsteemiväline koduõpe ei ole
Eestis võimalik. Koduõppe tingimusi sätestava määruse keeles on koolil
kontrollorgani funktsioon. Siiski on vanema taotlusel koduõpet pakkuv kool
kõige tulemuslikum siis, kui pakub lisaks kontrollile kord poolaastas perele
jooksvat tuge, nõustamist, ideid, koolitust, suhtlus- ja koosõppevõimalusi ning
on paindlik uutele vajadustele ja väljakutsetele vastates. Eesmärk on ju, et
noor saaks „avastada ja arendada enda kui õppija võimeid ja oskusi ning
kujuneda terveks ja tegusaks ühiskonnaliikmeks“, nagu arengukavas sõnastatud
on.
Praeguseks on
kõigile asjaosalistele ilmselt selge, et arengukava elluviimisele alternatiivi
ei ole ja selleks peab muutuma suhtumine hariduse andmisse. Nagu juba kevadises
artiklis („Distantsõppe ja koduõppe erinevustest“, Õpetajate Leht 30. apr.
2020), peab koduõppekogukond ka nüüd möönma, et otsese abi asemel saame
viidata, kuidas arengukava strateegilisi eesmärke juba praegu koduõppes
rakendatakse.
Strateegiline
eesmärk 1: Õpivõimalused on valikurohked ja kättesaadavad ning haridussüsteem
võimaldab sujuvalt liikuda haridustasemete ja -liikide vahel.
Järgmise 15
aasta olulised märksõnad on „elukestev õpe“ ja „paindlikud individualiseerimist
võimaldavad õpiteed õmblusteta õpikeskkonnas“.
Praeguse
kriisi valguses tundub suurt ängi põhjustavat arusaam, justkui saaks õppimise
ja hindamisega tegeleda ainult koolimajas. Koduõppija argiellu on elukestev õpe
kirjutatud seeläbi, et õppimine ei ole kavandatud tingimata kindlal ajal
kindlas kohas ja kindlal viisil toimivaks tegevuseks, vaid moodustab iga päeva
orgaanilise osa. Tegemist pole mingi ebamäärase kulgemise ja
teen-mis-tahan-suhtumisega, vaid kool on pakkunud vanemale ideid ja koolitusi,
kuidas kavandada õpieesmärkidega kooskõlas olevaid, sageli lõimitud ja
aineüleseid tegevusi.
Kool saab
aidata vanemal võtta arvesse oma koduõppija eripärasid ning individualiseerida
ja diferentseerida nii õpet kui hindamist. Näiteks on lugemis- ja
kirjutamisraskustega õpilasel võimalik teadmisi nii saada kui esitada ka muul
viisil kui kirjaliku tekstiga. Õppijat on võimalik kaasata kõikidesse
õppetegevuse faasidesse (eesmärgistamisest hindamiseni) ja kavandada temaga
koos tegevused, mille abil riigi nõutud õpieesmärgid saavutatakse. Kõik see on
uus normaalsus ka haridusvaldkonna arengukava valguses.
Kriis näitas
paljude õppijate mahajäämuse kohad täpselt kätte ning õpetajatel oli just
individuaalse lähenemise abil võimalik neid lapsi aidata. Tulevikuharidust muul
moel anda ei saagi. Selles vajab ja saab oma koolilt tuge ka äsja koduõppe
kasuks otsustanud lapsevanem.
Praeguse aja
koolis võib aukude lappimine võtta aega aastaid, individualiseeritud lähenemine
võimaldab seda teha aga palju kiiremini.
Õppija saab
oma õpitee kujundada vastavalt vajadusele ja võimetele, mh õppides väiksemate
moodulite või õpiampsudena, mida saab arvestada formaalhariduse õppekava osana.
Sellal, kui
enamikus koolides alles vaieldakse, kas ja kuidas aineid lõimida ning moodulite
või tsüklitena õppida, on oma koduõppeperesid toetavatel koolidel juba ammu
olemas ideepangad ning näiteid lõimitud ja tsüklitena kulgevast aineõpetusest,
mis on nii tulemuslik kui ressursisäästlik. Seda pole vaja mitte ainult
koduõppijal, kelle huvitegevus võtab juba põhikoolis professionaalsed mõõtmed
(muusika, kunst, sport), vaid kõigile, sest võimaldab huvipakkuvaid ja raskusi
valmistavaid aineid omandades aega paindlikult kasutada.
Koduõppes on
väga tavaline liikumine õppija vanuse kasvades üha tsüklilisema õppimise poole.
Samuti pole võõras kasutada kas eelmiste või järgmiste klasside õppematerjale
kas siis selleks, et tegeleda seni tähelepanuta või raskeks jäänud teemade
kordamisega või hoopis hüpata üle õpikutesse kirjutatud kordavatest peatükkidest
ja minna õppeaine või teemaga edasi nii kaugele, kui hing ihaldab ja aju võtab.
Õppija
kujundatud õppimise formaalseks fikseerimiseks pole palju vaja – igale
õppijale koostatakse individuaalne õppekava ja töökavad, kuhu tegemised kirja
pannakse, ning õpimapp, kuhu jäädvustatakse see, mille pinnalt on võimalik nii
kujundavalt kui kokkuvõtvalt hinnata. Ka see on arengukava rakendamiseks
ainumõeldav lahendus.
Tulevikus
õpitakse väga mitmekesistes keskkondades ja vormides – lisaks
õppeasutustele töökohal, kultuuriasutustes, noortekeskustes, digikeskkonnas,
looduses jne.
Tulevik on
täna! Ja oli koduõppes juba ka eile. Riiklik õppekava ei anna ette
kohustuslikke õppematerjale (pigem suunab õpetajat õppetegevustes pärismaailma
kasutama) ja nii on koduõppijatele ammu tuttav õppimine igalt poolt
mujalt kui koolist ja kodustki.
Koduõpet
arendava kooli õnneks ei ole koduõppevanema soov sulgeda laps koduseinte
vahele, et oma teadmised lihtsalt edasi anda. Koduõppijate hulgas on tavaline
õppida ka õues, huviringides, klubides, noortekeskustes, kinos, teatris,
muuseumides. Koduõppekoordinaatori abiga mõtestab vanem need käigud ära ja saab
kogetut ka tagantjärele õppetegevuses ära kasutada (teatrietenduste või filmide
arvustused, mõnest stiilist või tehnikast inspireeritud kunstiprojektid,
võõrkeeles tehtud giidituur jpm).
Igal õppijal
on isiklik õpitee omaenda IÕK näol ja summa summarum ei ole
vahet, millal ja mil moel õpieesmärgid saavutatakse.
Õpivormide ja
-keskkondade mitmekesisus ja nende vahel liikumise vabadus eeldab õpiprotsessi
juhtivalt täiskasvanult ainult üht – riikliku õppekava tundmist. Muidugi
tuleb kasuks tubli annus loovust ja paindlikkust, aga kas need pole siis hea
õpetaja tunnusmärgid juba praegu?
Strateegiline
eesmärk 2: Eestis on pädevad ja motiveeritud õpetajad ja koolijuhid,
mitmekesine õpikeskkond ning õppijast lähtuv õpe.
Õpetaja on
tulevikus üha enam õppija toetaja ja mentor ning ka väärtuskasvataja, kes
kujundab teadlikult õppija hoiakuid ja toetab ennastjuhtiva õppija
kujunemist.
Teadlik
toetaja ja väärtuskasvataja saab olla selline täiskasvanu, kes mõistab õppimise
kui neuroloogilise protsessi põhiolemust ja etappe. Koduõpet pakkuva kooli
ülesanne on koolitada vanemat õppeprotsessi juhtima ning tihtipeale on need
kogemused sellise uutva ja muutva jõuga, et vanem leiab end just sealt, kuhu
haridusstrateegia tahab suunata lapsed: elukestev õpe ja pidev
enesetäiendamine. Koolis on ju tegemist õppinud pedagoogidega, kellel juba
vastav haridus. Ometi on vajalik veel miski – arusaam, et iga õppija on
ise oma õpitee kujundaja ja ta tuleb kaasata õppeprotsessi kõikidesse
faasidesse.
Õppija
vajadustest ja võimetest lähtuv õpe toetab iga õppija eneseteostust ja
toimetulekut eri rollides ning kujunemist demokraatliku ühiskonna
vastutustundlikuks ja algatusvõimeliseks liikmeks.
Distantsõppe
kogemus näitas, et nii õpilaste kui õpetajate seas on selliseid, kes vajavad
praegust koolisüsteemi, aga ka neid, kelle loovust ja enesejuhtimist see
pärsib. Inimesed ongi väga mitmekesised, aga nagu Albert Einstein on öelnud:
kui hinnata kala väärtust tema suutlikkuse järgi puu otsa ronida, jääb ta elu
lõpuni arvama, et on loll. Eestil pole inimestega priisata – meil on vaja
realiseerida igaühe maksimaalne potentsiaal ning selle avastamiseks ja
arendamiseks ei ole vaja teha muud, kui lõpetada noorte kohtlemine keskmike
massina. Igaühele tuleb anda kätte tema kaart ja varustada teda järjepidevalt
tööriistadega, mida just temal oma õpitee läbimiseks vaja on.
Nagu kõikides
Eesti koolides on ka koduõppes vaja saavutada, et õpilased omandaks riiklikus
õppekavas toodud õpieesmärgid. Seetõttu hinnataksegi õpilase aineteadmisi ja
-oskusi võrdluses riiklikult nõutud oskuste ja teadmistega, mitte
töövihikulehekülgede või tehtud töö hulgaga. Hindamise ja seeläbi ka õppimise
teeb tulemuslikuks ja konkreetseks asjaolu, et eesmärgid on õppija jaoks
selgelt sõnastatud ja kirjeldatud.
Õpitulemuste
saavutamist tuleb õppijal demonstreerida õpimapis, mille moodustavad õppimise jäljed,
näiteks:
·
füüsilisel kujul eksisteerivad õppematerjalid
(vihikud, töövihikud, töölehed, kirjalikud tööd, liikumis-, toitumis- või muud
päevikud, meisterdused, käsitööesemed, kunstiteosed jms);
·
digikeskkonnas asuvad õppematerjalid (tehtud ja
salvestatud ülesanded, liikumis-, toitumis- või muud päevikud, äpid
nutitelefonis jms); teksti-, foto-, video-, heli- või muud failid, mis
illustreerivad mõnd õpioskust (ka kunsti- ja meisterdusprojektidest võib teha
fotod, õpitud muusikapaladest audio- või videofailid jne);
·
töökavadesse märgitud raamatute ja filmide
pealkirjad;
·
veebilehtede, videote, videokanalite lingid;
·
kõik muu, mille abil õppija oma teadmisi näidata
saab.
Lisaks õppija
enesehindamisele ja vanema kujundavale hindamisele hindab kaks korda aastas
kokkuvõtlikult kool. Selle raames fikseeritakse õpilase õpitulemused
poolaastahinnanguna.
Ei maksa
unustada, et õppimiseks on vaja eksida ja ebaõnnestuda. Kõige kahjulikum on
öelda noorele, et selleks pole aega. Aega võib koolis mitte olla ainult ühe asja
jaoks – õpiku kaanest kaaneni läbimiseks. Riikliku õppekava eesmärkidega
tegelemiseks on alati aega, sest need on enamasti tänapäevased, oskustel ja
teadmistel põhinevad, aineüleselt ja väga erinevate õppematerjalide toel
õpetatavad ning mitmekesisel ja looval viisil hinnatavad.
Strateegiline
eesmärk 3: Õpivõimalused vastavad ühiskonna ja tööturu arenguvajadustele.
Jah, hariduse
andmine ongi väga tänamatu töö, sest eelmistel kümnenditel koolitatud põlvkond
üritab ette valmistada inimesi, kelle maailm pole veel käes. Kuidas seda siis
teha? Jah, enam ammu ei piisa lihtsalt õpetajadiplomist, samuti on mõeldamatu
tuua klassiruumi need meetodid, mille järgi ise kunagi õpiti. Pole
valikut – tuleb usaldada tuleviku-uurijate prognoose ning muutuda.
Kuigi
riiklikus õppekavas toodud ja metoodilistes materjalides lõimitud üldpädevused
on just need oskused, mille abil noor tulevikus oma karjääri ehitama hakkab, on
need aineõpetuse- ja õpikukesksele koolile mõttetu koorem. Koduõpet arendav
kool aga tõstab need ridade vahelt välja ja suunab nii vanemat kui õppijat neid
kasutama nii (enese)hindamisel kui õppimise kavandamisel.
Maailma
majandusfoorum, mis tegeleb hariduse ja tööturu tulevikuprognoosidega, toob
välja 2025. aastaks vajalikud põhioskused:
·
analüütiline ja innovatiivne mõtlemine,
·
aktiivse õppimise strateegiate kasutamine,
·
probleemilahendusoskused,
·
kriitiline mõtlemine,
·
loovus, originaalsus ja algatusvõime.
Eesti
tööandjad on aastaid rääkinud, et Eesti tööjõuturgu ja majanduse seisu
tulevikus ei määra mitte niivõrd aineteadmiste taasesitamise võimekus, vaid üha
uute ja praegu veel olematute teadmiste omandamine ja rakendamine. Eesti ei saa
enam kaua lubada endale õigustada oma hariduse puudujääke PISA testide
tulemustega, sest tulevik on käes.
Haridusvaldkonna
arengukava 2021–2035 rõhutab mitmekesisuse ja paindlikkuse vajalikkust. Vanema
taotlusel koduõpe on üks avatud ühiskonna tunnuseid ja haridusmuutuste
kasvulavasid, mistõttu on vaja, et haridusseadustik ja riiklikud tugimaterjalid
sellega arvestaks ja seda toetaks. Koduõpet koordineeriv ja arendav kool soovib
võimaldada peredel olla ise see muutus, mida nad on oodanud.
Irja Toots, Kadi Künnapuu Tartu luterliku Peetri kooli koduõppekoordinaatorid
Artikkel "Koduõpe kui muutuste kasvulava" avaldatud 12.03.2021, "Õpetajate leht"
Originaalartikkel: https://opleht.ee/2021/03/koduope-kui-muutuste-kasvulava/