Õppija valmisolekust (willingness) ja isiklikust kogemusest lähtuv õpe ehk enesejuhitud õppimine (Quiceno, 2003, p. 215) on seotud individualiseeritud õppega st arvestatud on õppija erisustega oskustes, huvides, meeleolus, informatsiooni vastuvõtlikuses ja töötluses, suhtlusstiilis, emotsionaalse arengu tasemes, aga ka kognitiivse ja sotsiaalse arengu tasemes (Fahey, 2008, p. 27).
Enesemääramise teooria järgi (Boles, 2017) on igal inimesel kolme sorti vajadused: vajadus autonoomia (võimalus osaleda oma tegevuste üle otsustamisel), kompententsuse (oma võimete näitamiseks vajalikud oskused), ja suhete (teiste inimestega suhtlemise) järele. Kui need vajadused on rahuldatud, siis õppimine saab teoks läbi sisemise motivatsiooni (Deci, 1975) ja mõjub arendavalt ilma väliste motivaatoriteta nagu preemia, karistus ja ähvardamine. Sisemist motivatsiooni seostatakse ka kontrollikeskmega
(Schunk & Zimmerman, 2006), mis mõjutab õppija käitumist ja suhtumist. Seega, kui õppija arvates juhib ta ise oma õppimisprotsessi, siis kaldub ta olema rohkem keskendunud ja püsivam oma püüdlustes (Lefcourt, 1976; Phares, 1976). See omakorda on seotud mõtestatud õppimise mõistega (Ausubel, 1963) st õppimine, mis ilmneb õppija jaoks olulises kogemuses. Veel üks ennastjuhtiva õppimisega seotud mõiste on flux (Csikszentmihalyi, 1990, 1993) mille all mõistetakse õppimist, mil õppija on nii pühendunud, et ei pea arvet investeeritud aja üle. Sellega seotud mõiste on õppimisoskuste õppimine, õpioskuste areng (Blaschke, 2012) st oskus õpitut kasutada uutes olukordades koostööd tehes ja reflekteerivas õppimises (Gardner et al., 2008; Hase & Kenyon, 2007).
Gray (2013) mainib kuut tingimust, mis võimaldavad enesejuhitud õppimist: esiteks, uskumus, et hariduse saamine on laste endi vastutus, innustab lapsi õppima; teiseks,piiramatu aeg ja võimalused vabaks mänguks ja oma huvidega tegelemiseks ja nende arendamiseks; kolmandaks, võimalused kasutada vabalt raamatuid, arvuteid, ligipääs internetile; neljandaks, seotus toetavate täiskasvanutega, kes kritiseerimise asemel julgustavad ja loovad võimalusi; viiendaks, võimalus vabalt valida kaaslasi erinevatest vanusegruppidest, et suurendada empaatiat ja õppimisvõimalust lähimas arengutsoonis; ja kuuendaks, kõrge moraaliga ja stabiilset keskkonda, mis toetab igaühe osalust otsuste tegemisel, kus laste ja teismelisteideid võetakse kaalumisele võrdselt tõsiselt täiskasvanute ideedega, kus võimaldatakse vastavalt laste arengu tempole võtta neil vastutust enda tegevuste eest Õpperühmad moodustatakse enesejuhitud õppimise puhul õppijate poolt (intentional participation), seega lapsed ja noored saavad ise valida, millistes õppeprojektides nad osalevad (Rogoff, Matusov & White, 1996). See on võimalik siis, kui kasutatakse projektiõpet, lõimitud õpet ning koostöist õppimist (cooperative learning) ning see toetab loovuse ja algatusvõime arengut (Marshall, 2008).
Teisalt tuleb ületada mõningad eelarvamused enesejuhitud õppe suhtes nt et kui lasta noortel valida, mida nad soovivad uurida, siis mingit õppimist ei toimu. Tõepoolest, see võib olla suhteliselt aeglane protsess, kui lapsed on olnud pikemat aega väliselt motiveeritud õppimist puudutavas ja seejärel saavad võimaluse reguleerida ja motiveerida oma tegevust ise. Koritz (2017) väidab, et ei ole olemas eraldi meetodit enesejuhitud õppe näol, pigem on tegemist teatud teguritega nagu ettevalmistatud õppekeskkond, austav ja empaatiline koolipersonal, õppija ja ta perekonna emotsionaalne heaolu. Kindel on aga see, et enesejuhitud õppe jaoks sobiv keskkond soodustab osalemist otsustamises, konflikti lahendamise protsessis, dialoogis olemist ja kollektiivse vastutuse võtmist.
Enesejuhitud õppimise eeliste kohta on mõned autorid märkinud huvi tunnetusteooria suhtes (epistemological curiosity) (Freire, 1999), vastutustunnet üksik-ja kollektiivsel tasandil (Juul, 2001), õppimisoskuste arengut (learning to learn skills) (Brown et al., 1980; Rogers, 1993). Ta arendab loogilist mõtlemist (Gardner, 2000; Kensler & Woods, 2012), koostöiset probleemilahendust (Flecha et al., 2003), ja loovat mõtlemist (Robinson, 2007).
Kokkuvõtteks, oluline on meeles pidada eriti meie muutlikul ajajärgul, et haridus ei ole valmispakitud hulk teadmisi ja oskuseid vaid avatud ja jätkuv uurimine ja avastamine, milles lapsed saavad arendada oma oskusi ennast juhtida ja reguleerida ilma väliste motivaatoriteta.
Tõlkija: Kadi Künnapuu
Charlie Moreno-Romero (haridusteaduste doktor) on õpetaja ja antropoloog, uurimis-ja õpetamistööga tegelenud nii Kolumbias, Itaalias, Eestis kui ka Hispaanias. Viimasel 10 aastal on töötanud lektorina ja hariduskonsultandina.
#demokraatlikharidus #democraticeducation #hariduseuuendus